Austraalias õppimisest ja õpilasviisast


Lõpetasin edukalt kursuse Certificate III in Events, koolis nimega North Metropolitan TAFE. Antud paber lubab mul olla ürituste korraldaja assistent, venue manageri abi või võiksin ma võtta lisaks veel aastase kursuse, omandada diplomi ja hakatagi tööle koordinaatorina. Austraalias alagavad ürituste koordinaatori palgad 90 000 dollarist aastas (57 000 eurot) ning väidetavalt lisatakse see amet lähiajal ka sponsorviisade listi, sest ju siis on neist siin Austraalias puudust. Nii kaugele mina veel ei vaata. Aastane diplomi kursus maksaks 12 000 dollarit, pluss viisad, kindlustus jne. Küll aga avas juba see pool aastat Perthis minu jaoks mitu olulist võimalust, millest aga pidin kõigist loobuma, sest tulen tagasi Eestisse... Teistele, kes soovivad kauemaks jääda, oleks see siiski hea koht, kust alustada.


Kogu Cert III kursus oli küll üks lihtsamaid asju, mida ma viimasel ajal teinud olen. Minuga koos õppinud kohalikud pole kindlasti samal arvamusel, aga mu enda aastatetagused mälestused koolist seonduvad rohkem sellega, et kui kella üheni öösel õppima ei pea, siis on ikka väga lihtne. Ehk siis oli mul vahepeal nädalate jagu töid ette tehtud ja teisel veerandil poleks ma enamikes ainetes pidanud üldse kohal käima. Viisa aga koolist puudumist ei luba, seega olin igal hommikul ikka kohusetundlikult kell 9 klassi ukse taga.

Northbridge TAFE


Kokkuvõtlikult olid ained muidugi huvitavad ning ma õppisin väga palju uut. Ma ei tea, kui palju ma kõike seda ka reaalselt Eestis kasutaksin, aga üks päev töö juures konverentsi ülesseades sain küll tunda, et olen nüüd industry person, nagu kohalikud seda nimetaksid. Ja ma vabandan oma inglise keele kasutuse pärast, aga kohati on nii raske osasid lauseid eesti keelde ümber tõlkida nii, et see kõlaks normaalselt. Mul on tihti blogi kirjutades Google tõlge lahti, et sõnu meelde tuletada. Ning see ei loe, et ma Karliga eesti keeles räägin, sest kui midagi on ununenud, siis räägimegi hoopis inglise keelsete sõnadega.

Aga kooli juurde tagasi tulles, siis mingist hetkest muutus mu elu natuke pingelisemaks. Tuli hakata korraldama muusika üritust. Ma ei tea, kuidas seda täpsemalt eesti keeles nimetada, aga inglise keeles ütleks ma music gig. Minu silmis meenutas see vabalava taolist ütitust, kus kohalikud algajad bändid laval ning nende sõbrad publikus. Meie ülesanne oli valida koht, kus üritus läbi viia, organiseerida bändid ning teha reklaami. Küll aga pole muusika üritused minu huvialas, mistõttu võtsin ma selle korraldamist rohkem nagu järgmist hindelist tööd, mida ta ka tegelikult oli.

Selline nägi see üritus välja.

Umbes täpselt samal ajal lahkus töö juures meie kollektiivist tiimi juht, mistõttu jäime ühe vahetuse juhi võrra vaesemaks. Teine manager muutis veidi oma töötunde ja lõpuks jäigi nii, et iga jumalama õhtu jäin ma kella kaheksast restoranis vastutajaks ning pidin hoolitsema järgmiseks hommikuks vahetuse üleandmise ja restorani sulgemise eest. Tavaliselt on Austraalias õppides nii, et kahe nädala peale võib tööd teha ainult 40 tundi, aga mina olin erandjuhtum, sest me viibisime riigis ametlikult veel eelmise viisa tingimustega. See võimaldas mu ülemusel mind igal võiumalikul hetkel tööle panna ning seda täiesti ilma piiranguteta. Esmaspäeviti näiteks ärkasin kell 7:00, alustasin kooli kell 9:00, lõpetasin 15:45 ning alustasin tööd kell 16:00 ja lõpetasin kuskil 22:30 ajal. Umbes samamoodi ka teisipäev ja kolmapäev. Neljapäevast pühapäevani ametlikult kooli polnud, aga siis olin selle võrra kauem tööl või tegin näiteks hoopis hommikuvahetust ja alustasin juba kell 7:00. Enamasti sain nädalasse ikkagi ühe vaba päeva ka, aga seda siis kasutasimegi Karliga linnast väljasõiduks või tegime midagi muud huvitavat. Ma oleksin alati võinud ei öelda ja endale rohkem vabu päevi saada, aga ma kogu aeg mõtlesin, et viisa tuleb nüüd iga hetk ja pärast seda ei saa ma üldse nii palju tunde, parem töötan kuni saan. Eks siis tegelikult töötasingi kogu aeg 😀

Minibar duty.

Terve oktoober ja pool novembrit olid suhteliselt pöörased, kuni siis 21.novembrini, kui sai mu kiirele elutempole pidur peale pandud. See oli kolmapäevane päev ning selleks ajaks olin ma saanud 98% kogu kursuse töödest tehtud, vaid üks assessment oli veel jäänud. Järgnevad kaks nädalat pidid koolis olema sellised, et kohale on vaja tulla ainult siis, kui on tööd tegemata, seega mina ei pidanud minema. Täpselt samal pärastlõunal sain ma emaili, et meile on antud õpilasviisa. Nagu kiuste just siis, kui kool tegelikult juba läbi oli. Ametlikult olin ma aga ikkagi veel täiskohaga õpilane. Reaalselt oli õpingute viimaseks kuupäevaks 7.detsember, mistõttu immigratsiooni silmis pidin järgmised 2,5 nädalat töötama piirangutega, mis omakorda tähendas seda, et tööl tõmmati mu tunnid 60-lt umbes 30-le. Ma sain korraga viis vaba päeva järjest, mida pole mul olnud sellest ajast, kui esimest nädalat Perthis olin. Mõneti ju tore, et sain eelviimase nädala Perthis olles lihtsalt seda aega nautida, aga samas oli hästi raske midagi ette võtta. Teate ju küll seda, et kes teeb, see jõuab. Ja ma olen alati aravnud, et ma teen ja jõuan seda rohkem, mida tihedam on mu graafik. Muidu lähen kohe laisaks. 

Viimased pingutused koolis.

Aga kui rääkida veel korra kokkuvõtlikult õpilasviisast, siis meil läks peaaegu kolm kuud, et viisa kätte saada. Sealjuures küsiti kuskil oktoobri keskel lisa informatsiooni suhte tõestamiseks. Eks ongi vist nii, et neil, kes taotlevad viisat koos kaaslasega, võtab avalduse läbivaatamine natuke kauem aega. Me tegime kõik ise, ei kasutanud ühtegi viisa agenti ning minu jaoks ei käinud midagi üle jõu. Ilmselt peab olema viitsmist, et korra maha istuda ja kõik dokumendid kokku korjata, mõned asjad lasta tõlkida ning siis kõik andmed avaldusse kirjutada. Viisa saamisel on paar kriteeriumit. Kõige olulisem on see, et sind oleks juba kuhugi kooli ametlikult vastu võetud. Teiseks on vaja tõestada, et oled genuine temporary entrant ehk sa plaanid riigis vaid ajutiselt olla ning lähed hiljem koju tagasi. Kolmandaks on tarvis tõestada suhet, kui taotled viisat koos partneriga. Vähemasti on Student Visa selline, et taotle seda nii palju kui tahad, piiranguid väga pole, lihtsalt raha on palju vaja. 


Kas oli õige otsus Austraalias õppida? Jah

Kas see oli seda väärt? Ma usun küll

Kas ma teeksin seda iga kell uuesti? Kindlasti

Comments

Popular posts from this blog

Ikka veel sõidame

Kogu elu autosse pakitud ja jälle teele

Austraaliasse õppima??

Hüvasti Casella, tere 12-tunnised öövahetused puuvillas