Kogu elu autosse pakitud ja jälle teele

Detsembri alguses panime oma ustavale Fordile jälle hääled sisse ning hakkasime tagasi idakaldale sõitma. Meil oli alati olnud plaan tagasi minna. Miks? Ma isegi ei tea. Ilmselt soovisime veel võimalikult palju reisida, enne kui tagasi Eestisse jõuame. Me teadsime, et meil jääb umbes kolm nädalat, et kuhugi poole reisida, seega tundus kõige loogilisem sõita mööda Austraalia lõunakallast. See oli meie jaoks pooleldi veel täiesti avastamata. Pluss, me polnud näiteks näinud The Great Ocean Roadi või Melbourne-i ja Sydney vahelist ookeani-äärset teed. Kindlasti tahtsime Sydneysse välja jõuda, sest meie auto on registreeritud New South Walesi osariigis ning seal on teda ka kõige parem maha müüa.

Alustasime sõitu 7. detsembril kell 9 hommikul. Auto oli viimse piirini täis pakitud. Olime arvestanud, et ees ootab umbes 5000 kilomeetrit ning Sydneysse jõuame 27.detsembril.


Helesinie vesi tervitas meid meie esimeses peatuspaigas. Täpselt sellise vaate leiab põhimõtteliselt igast rannast, mida Lääne-Austraalas külastada saab ning terve postitus on täis pilte selle tõestuseks. Täpsemalt lisasin ma siia veidi rohkem kui 130 pilti Lääne-Austraaliast ja Lõuna-Austraaliast, mis sõidu pikkuse osas moodustas umbes 2/3 meie reisist. Kõik pildid on kronoloogilises järjestuses, nii et kui üks päev oleme rannas ujumas ja järgmisel pildil mitmekihilises soojas riietuses, siis täpselt nii see ka päriselt oli. Me reisisime kohati päevaga nii erinevatesse piirkondadesse, et pidime pidevalt olema valmis garderoobi vahetama. 

Meelup Beach. Kuigi vesi oli kutsuv, siis kedagi ujuma ei lastud. Väidetavalt oli mõni aeg tagasi seal haid nähtud.

Canal Rocks

Pikal sõidul olid meil rollid selgelt jagatud. Karl peab olema roolis, mistõttu jäi kõik muu minu teha. Mul oli alati kaart süles ja kaamera käes, veepudel vasakul pool ääres, snäkid istme taga kotis ja telefoni laadijad käeulatuses. Meile väga meeldis omada tervet Austraalia atlast, sest siis oli kohe suurem pilt silme ees. Samuti oli poole lihtsam kõiki oma sõite planeerida, valida teid, märkida kohti, mida külastada, jne. Kasutasime sama atlast ka idakaldal.


Lääne-Austraalia

Perthist lõunasse jäi esimeseks oluliseks peatuspaigaks Margaret River regioon, mis on tuntud ilusate randade, koobaste ja muidugi oma veini poolest. Margaret Riveris toodetakse umbes 20% Austraalia preemium veinidest. Üheski veinikas me see kord ei peatunud, sest plaan oli seda teha hoopis Lõuna-Austraalias. Keskendusime rohkem randadele ning valisime sõiduks Caves Roadi, mis pakub ebareealselt ilusaid vaateid. Mõni lõik oleks nagu välja võetud kuskilt muinasjutu metsast. Seal metsade vahel veetsime me oma esimese öö ning see jäi kogu reisi jooksul minu lemmikuks. Telkimisplats oli ilus ja rahulik, ümbritsetud kõrgetest puudest. Öösel oli selge tähistaevas ning hommikul paistis päike nii mõnusalt otse telki.





Hommikusöök.

Järgmisel kahel pildil on näha Surfers Pointi, mis on Margaret Riveri kõige populaarsem rand lainete püüdmiseks. Sealt leiab rannalt merele ulatuva A-kujulise panga ääre, kuhu kohalikud hullud surfarid igasuguseid lollusi tegema lähevad. Kui ma ei eksi, siis varasemalt nimetati seda osa hoopis Suicide Pointiks (enesetapu tipp). 

Pildil on natuke näha A-kujulist panga äärt.


Maguskartul igal pool.

Hamelyn Bay

Tänu ühele tuttavale leidsime sellise koha nagu Dave Evan's Bicentennial Tree. Tegu on 65-meetrise puuga, mille otsa saab konkreetselt ronida ilma mingisuguse lisavarustuse või järelvalveta. Teoreeiliselt on see täiesti tasuta, tuleb vaid maksta rahvusparki sisenemise tasu, mis on 13 AUD auto kohta. Puu külge on kinnitatud 165 vaia, mida mööda saab igaüks ronima hakata. Kuskil esimese kolmandiku peal on esimene platvorm, mis on mõeldud neile, kes kohe alguses aru saavad, et lõpuni nad minna ei julge. 


Me vaatasime siis esimese hooga alt ülesse ja mõtlesime, et eriti raske see ei tundu. Isegi Karl tuli, mis siis et ta kõrgust pelgab. Me jõudsime suhteliselt kiirelt esimese platvormini, aga juba poolel teel sinna hakkasid jalad all värisema ja süda aina kõvemini põksuma. Hindasime oma võimeid üle ning saime reaalselt aru, kui kõrge see puu on. Asja tegi ainult hullemaks see, et paned jala mööda, libised ja võidki alla kukkuda, sest vahed on astmete vahel nii suured, et sealt kukub täiskasvanud inimene vabalt läbi. Miski sind kinni ei hoia ja sa sõltud ainult iseenda võimetest. Seetõttu otsustasimegi lihtsalt alla tagasi minna ning mitte riskida.
Allaminek oli aga poole lihtsam kui ülesse ronimine, mis lihtsalt pani mind ümber mõtlema. Mõistsin, et jääksin alatiseks kahetsema, kui ma ei läheks, seega hakkasin pärast pisikest puhkust uuesti ülesse ronima. See kord olin mentaalselt rohkem valmis ja liikusin aeglasemalt, mitte alla vaadates. 65-meetrise puu otsa ronimine on tõenäoliselt üks huvitavamaid asju, mida ma teha olen saanud. Tipus ma lihtsalt värisesin üle keha, ei julgenud eriti seista ja lihtsalt lamasin platvormil. Õnneks polnud seal arugi saada, kui kõrgel ma tegelikult olin, sest puu oksad varjasid maapinna. Kuigi ülesse jõudmine oli suur kergendus, siis valdas mind väike paanika. Ma teadsin, et pole muud varianti, kui ma lihtsalt pean sama teed alla tagasi minema.



Tipus.

Kui olin ennast mõnda aega kogunud, hakkasin teo sammul uuesti alla minema, kus Karl mind juba ootas.


Järgmisel pildil üks tõeline rahvusroog Austraalias: snags. Grillvorstid saia peal, praetud sibula ja sinu valitud kastmega.



Veetsime öö linnas nimega Walpole.

Giant Tingle Trees:

Peadpööritavalt kõrge.

Oli suhteliselt varajane hommik, ning me sõitsime järgmisesse metsa, et vaadata järgmiseid kõrgeid puid. Tingle Treed on selle kandi kõrgeimad puud. Võivad kasvada ligi 75 meetri kõrguseks ja elada vabalt 400 aastat. Selle metsa vanim puu just nii kaua elanud ongi. Jalutusrajalt leidsime hulganisti silte, mis viitasid madude aktiivsusele. Pöösastes oli saginat küll, aga enamasti lükkame selle alati sisalike kaela, seega erilist hirmu sees ei olnud. Täpselt raja lõpus jalutasime täiesti rahumeeli mööda ühest mustast maost, kes meid rohu seest vaatas. Võis ta olla äkki 1,5 - 2 meetri kaugusel. Jalutasime siis natuke edasi ja jäime teda eemalt vaatama. Naljakas, et ta ennast üldse ei liigutanudki. Otsustasime autosse minna ja sealt parema objektiivi võtta, millega hea kaugelt pildistada, aga kui tagasi jõudsime, teda enam polnud, seega peab leppima selle telefoniga tehtud pildiga. Internetist leitud info viitab, et tegu võis olla Dugitega, mida leidub ainult Lääne- ja Lõuna-Austraalias. Tema aktiivsus, pesitsuspaigad, suurus ja värvus paistsid klappivat. Tegu on surmavalt mürgise maoga, elab tihti inimeste lähedal (mistõttu ta meid võibolla ei kartnudki), aga samas ilma asjata ta kedagi ei ründa. Etteruttavalt võin öelda, et nägime hiljem veel kahte väga väga mürgist madu, kuid seda õnneks autost, mistõttu pole ka tõestusmaterjali. Need kaks on sellised keda kohe kindlasti tegelikult kuskil looduses näha ei taha. Karlil õnnestus silmata teed ületavat Red Bellied Black Snake-i ja mina nägin samamoodi mõned sajad kilomeetrid hiljem Brown Snake-i.

Dugite.
Natuke ohutumas kõrguses - The Giants Treetop Walk:



Ja veel üks ilus rand Lääne-Austraalias:





Denmark ja Greens Pool:



Denmark on Lääne-Austraalia lõunakalda üks populaarseid turismisihtkohti. Pildi Greens Poolist võib leida igalt seda piirkonda tutvustavalt kaardilt. Kui enamik Lääne-Austraalia randu on väga tuulised ning seetõttu ka kõrgete lainetega, siis Greens Pool on veidi eraldatud. Kivid kaitsevad teda suuremate lainete eest, täpselt nagu ta ülemisel pildil paistab - lihtsalt üks suur rohekas-sinine looduslik bassein. Ei tohi aga ilusatel piltidel lasta ennast petta, sest temperatuur oli väljas 20 kraadi ringis ja tuul oli omakorda kohutavalt jäine. Leidsime rannas kivide vahele pisikese varjualuse ning soojendasime ennast seal. Hiljem otsustasin siiski ka snorgeldama minna. Olime endale Perthist täiskoplektid kaasa ostnud ning ilma vaadates hakkaski juba hirm, et äkki me ei kasuta neid kordagi. Kuigi vesi oli külm, suutsin ma seal kuskil pool tundi ilusti vastu pidada. Kalu nägi omajagu ning sai ka natuke sukeldumist harjutatud.

Mina püüdmas Karlile näidata, kus kala on.

"Noh, kas nägid või?"

Albany ja The Gap:

Albany on üks suurimaid linnu enne Lõuna-Austraaliat. Teda ääristavad ilusad rannad ning rahvuspargid, kuid ilma tõttu jäid nad meil külastamata. Telki püsti pannes surus tuul ta peaaegu vastu maad, enne kui päris torminöörid kinnitatud said. Vähemasti soosis kõva tuul sellist vaatamisväärsust nagu The Gap - kaljude peale ehitatud vaateplatvorm, mis seisab 40 meetrit kõrgemal mässavatest lainetest. 



Kohe, kui me samal päeval Albanyst edasi sõitsime, muutus ilm täielikult. Rannikul ja sisemaal on ikka täiesti erinev kliima. Albanyst otse ülesse sõites viis tee läbi Stirling Range rahvuspargi:



Meil oli plaanis ronida ühe tipu otsa, mida kutsutakse nimega Bluff Knoll. Edasi-tagasi teeb raja pikkuseks 6 kilomeetrit ning umbes 600 meetrit kõrgusevahet. Päike paistis ning õhk oli soe, mitte ühtegi pilve taevas. Isegi kõva tuult polnud. Väga mõnus päev jalutamiseks.

Sinna tippu tahtsime välja jõuda.

Ning muidugi jõudsime ka. Eemal on näha parklat.



Monitor ehk varaan, suurte sisalike perekonnast.





Veel samal õhtul sõitsime edasi Esperance poole, kui taevas hirmutasid tormipilved:


Me jäime küll suurest tormist eemale, kuid ilm lubas järgmiseks kaheks päevaks ainult pilvi. Just selleks ajaks, kui pidime veetma toredat aega Lääne-Austraalia ühes kõige ilusamas piirkonnas. Loodusjõudude vastu me endiselt ei saa. 

Hommikused kohvid.

Targad pingid Esperances, mis laevad ennast päiksepaneelide abil ning pakuvad sellel istujale võimalust oma nutiseadmeid laadida.

Karl Esperance skateparkis.

Pildil terve Lääne-Austraalia kaart. Karl näitab kätega, kui väikse osa sellest meie läbinud  olime.  Hiljem sõitsime seda ühtainsat teed, mis viib mööda lõunakallast South Australiasse. 

Ööbimine oli meil broneeritud Cape Le Grand telkimisplatsile. Teine variant oleks olnud Lucky Bay, aga me tegime enne veidi uurimistööd ning leidsime, et Cape Le Grand on mõnusam. Lucky Bays on palju rohkem inimesi ning telkimisala ise on lage. Antud rahvuspargis ööbimiseks lihtsalt peab varakult platsi ette broneerima. Need on tohutult populaarsed ning kõrgperioodil muidu kohti lihtsalt ei jagu. Meie broneerisime enda oma kaks nädalat ette ja sel ajal olid ainult mõned üksikud kohad jäänud.

Telkimisplatsid ise on mõlemad otse rannal ning Esperancest endast umbes 60 kilomeetri kaugusel.

Cape Le Grand telkimisplats. Meie roheline telgike paistab vasakult esimese platsi pealt.


Siis kui esimene päike pilve tagant piilus.



Nüüd, kui telkisime pisikese autoga, nägi meie plats välja midagi sellist, nagu allpool olevatel piltidel. Süüa saime teha oma pisikesel gaasipliidil, kuid enamikes kohtades, kus me peatusime, oli mingisugune köögi võimalus, mida me ka alati kasutasime. Isegi antud telkimisplatsil oli oma köök koos kraanikausi ja grilliga. Ei midagi suurt ja uhket, aga rohkem, kui kuskilt metsa seest loota võiks. Sama lugu ka pesemisvõimalustega. Dušid olid varustatud päiksepaneelide abil soojendatud veega ning wc-s sai isegi vett peale tõmmata.



Õhtul rannas oma gurmee toitu nautimas:



Teisel päeval sõitsime Esperancesse tagasi ning tegime tiire sealsetel randadel.



Väga tuuline.

Minu ja Karli erinev temperatuuride talumine. Särk vs kampsun ja jope.

Viimasena külastasime ka kuulsat Lucky Bayd, kust on pärit kõik "kängurud rannal, helesinine vesi" pildid. Ja tõsi ta oli, sest kängurud me sealt ka leidsime. Nad poseerisid mulle natuke vale nurga all, nii et aasta parimat pilti siit ei tulnud.




Lucky Bay eemalt - tegelikult on ta ju tõesti ilus!

Meie ikka veel ustavalt oma tassidega.

Viimasel hommikul Cape Le Grandis ärkasime kohe eriti vara, sest meil oli terve päevaga vaja läbida rohkem kui 900 kilomeetrit. Esperancest viis tee Euclasse, mis on viimane peatuspaik enne South Australia piiri. Me ise otsustasime korraga nii palju sõita, sest teoreetiliselt ootas meid ees järgmised 1500 kilomeetrit tühjust, kus polegi kuskil väga peatuda või midagi teha. Suurimateks asustusteks olid teepealsed roadhouse-id, mis toimivad kui bensiinijaamad, toidupoed, restoranid ja majutuse pakkujad - kõik ühes. Reealsuses on roadhouse lihtsalt üks majake keset tühjust, kus saab täita oma peamised vajadused. Selliseid majakesi on umbes iga 150-200 kilomeetri järel. Lääne-Austraalia ja Lõuna-Austraalia peamisi piirkondi ühendabi vaid üks tee, mis jookseb suhteliselt sirgelt mööda lõunakallast. Täpsemalt leiab sellelt teelt Austraalia kõige sirgema tee - 146,6 kilomeetrit ilma ühegi kurvita.

Punane täpp on meie alguspunkt, enne piiri on linn nimega Eucla, kus veetsime esimese öö. Pärast seda tuleb tee, mida mööda saab ligi 150 km ainult otse sõita ning teise päeva lõpuks jõudsime halli punktikeseni, mis on Ceduna. 

Kui ma teile praegu ei kinnitkas, et kogu selle tee pikkus ligi 1500 km on, siis võiks seda vabalt mitte uskuda, sest niisama kaarti vaadates võiks öelda, et see teekond paistab vähemalt poole lühem. Tõelist mastaapi näeks alles siis, kui vaadata tervet Austraalia kaarti ja võrrelda seda selle lõiguga, mida me sõitsime.



Otse ja ainult otse 110 kilomeetrit tunnis. 



Ja olimegi Lõuna-Austraalias

Suunaviidad erinevatesse maailma piirkondadesse.

Võimas road train.

Lõuna-Austraalia

Lõuna-Austraaliasse jõudes sõitsime läbi Nullarbori, mis viitab alale, kus ei kasva ühtegi puud. Sel teel on sadu kilomeetreid tühjust igasse suunda ja nii kaugele, kui silm vähegi seletab. Igav see tee kindlasti ei olnud. Me leidsime, et liiklust oli üllatavalt palju, mitmeid rekkaid, karavane ja muidu reisijaid, nagu meie. 

Null puud.




Roadhouse keset Nullarbori.

Esimesse tsivilisatsiooni hakkasime uuesti jõudma Cedunas. Vahetult enne seda linnakest jääb teest veidi eemale Cactus Beach ja Lake MacDonnell. Too järv on tuntud oma roosaka värvuse poolest. Tegu on soola järvega ning piirkond ise on kunagine soola kaevandus. 


Soola kristallid.


Miks on üks järv roosa?

Roosasid järvi leiab mitte ainult Austraalias vaid ka Antarktikas, USA-s, Hiinas, Prantsusmaal ning paljudes teistes maailma piirkondades. Roosa värvus tekib ühe vetika ja mikroobi koostööl. Kõrge konsentraadiga soolsuse, temperatuuri ja valguse mõjul omandab see vetikas punaka pigmendi, mida leidub ka näiteks porgandites. See pigment omakorda kaitseb vetikat. Seetõttu ongi nii, et Lake MacDonnellil on üks pool järvest roosa ja teine pool täitsa tavaline sinakas-hall. Järve keskelt viib läbi tee, mis eraldab ühe pisikese osa ja soodustab vetikate levikut. Tõenäoliselt ei pääse sinna ligi ükski teine veekogu, mis võiks antud keskkonda segada. 


Õhtusöök Ceduna jahtklubis.

Nelja treileriga rekka, esimest treilerit pildil näha pole.

Lõuna-Austraalia pisikeste linnakeste suurimad vaatamisväärsused on paadisillad. All oleval pildil on näha Ceduna paadisilda. Ilm oli endiselt suhteliselt pilvine. Pärast Esperance nägime küll kahte päikselist päeva, aga kuna veetsime need tervenisti autos, siis neist erilist rõõmu polnud. Cedunaga on naljakas lugu veel see, et kui Karl kolm kuud tagasi sealt läbi sõitis, oli ilm täpselt sama, mis nüüd detsembri alguses. Maksimum 20 kraadi ning pilvine, tuuline ja vihmane, nagu midagi polekski nende kuudega muutunud. Kohalikelt aga kuulsime, et nädal enne meie saabumist oli neil olnud 40 kraadi sooja ning nüüd teame, et pärast meie lahkumist läksid temperatuurid tagasi 30-40 ringi, seega meil lihtsalt ei vedanud.


Käisime Streaky Bays elusuuruses hai kuju vaatamas ja mõõtmas, et ikka teaks kui suured nad tavaliselt on.

Ja sõime hommikul kell11 kohalike valmistatud india karrit.

Silo kunst on väga populaarne.

Flinders Rangersite nägemine tähendab, et Adelaide pole enam kaugel.


Port Pirie.

Karli seljataga Lõuna-Austraalia kõrgeim ehitis - 205-meetrine plii sulatus tehase  korsten.


Vilja silod Port Piries.

Nagu lubatud, veetsime Lõuna-Austraalias ühe päeva ainult veine maitstes. Barossa Valley on Lõuna-Austraalia tuntud veini piirkond. Kui muidu on kõik ümberringi suhteliselt kuiv või kaetud viljapõldudega, siis Barossa on keset seda üks suur roheline väli. Barossa piirkonna teeb eriliseks veel see, et seal on ühed ükskikud säilinud viinamarja pöösad, mille vanuseks on 100 aastat või rohkem. Paljudes muudes Austraalia veinipiirkondades said kasvatused aastaid tagasi hävitatud mingisuguse haiguse tõttu.



Me käisime ja proovisime veine mõne koha peal, mis olid meile tuttavad või tundusid niisama huvitavad. Barossas on üle saja veinika, millest enamik teeb tasuta degusteerimist. Vähemalt kõikjal, kus me käisime, piiranguid polnud. Aga ega me sellega hulluks ka ei läinud, proovisime seda, mis rohkem huvi pakkus. Peamiselt proovisin ikkagi mina, sest Karl oli endiselt roolis. 


Käisime ka endale juba tuttavas Peter Lehmanni veinikas olenemata sellest, et me kastide viisi seda juba joonud oleme. Tahtsimegi proovida selliseid, mida meil muidu polnud võimalik saada. 


Seppeltsfield on vanim veini tootja selles piirkonnas.


Veini joomise päeva lõpuks käisime enne Adeilaide veel sosistava seina ääres ning lavendli farmis jäätist söömas. Whispering wall ehk eesti keelde tõlgituna "sosistav sein" on tegelikult tamm, mille ääres saab kaaslasega ühest otsast teise rahulikult vestlust pidada. Toimis väga hästi. Lavendi farmis oli aga peagi hakkamas õitsemisperiood ning ma tahtsin väga teada, kuidas see välja näeb. Teiseks tundus huvitav proovida lavendli maitselist jäätist. Ütleks, et võibolla oli natuke seebi maitseline, aga igal juhul väga huvitav.


Lavendli jäätis.

Adelaide-is plaanisime veeta kaks ööd, ühe päeva. Õnneks oli ilm lõpuks ometi päikselisem. Ööbisime ühe Inglismaalt pärit paari juures, kes üle kümne aasta tagasi Austraaliasse kolisid. Nad olid näiteks oma elamises just hiljuti remonti teinud, pannud Euroopa pärased aknad ning maja soojustanud - täiesti midagi sellist, mida siin muidu ei näe. Üldse oli vahva kuulata nende kogemusi ja mõtteid Euroopast Austraaliasse kolimisega. Neil tundus see erinevus olevat veel drastilisem, sest nad kirjeldasid seda, kuidas nende kodumaal on kogu aeg pilvine ja kogu aeg sajab ning kui hulluks inimesed lähevad, kui paar sooja päeva tuleb. Ma ütleks, et Eestis on ikkagi täitsa okei ilm ja ainult kliima pärast ma kolima küll ei hakkaks, lihtsalt leiaks rohkem põhjuseid reisimiseks 😀 




Oma ühe ainsa päeva Adelaide-is veetsimegi tervenisti linnas, jalutasime ringi, käisime muuseumides ning marketitel. Kesklinn ja rannad olid väga ilusad. Kui kaardi pealt vaatad, siis näed, kuidas Adelaide kesklinn on ümbritsetud pargiga, mis on väga huvitav lahendus. 

Adelaide Markets, minu lemmik osa:






Kumb minu, kumb Karli?
Jõulumeeleolu Adelaide's:


Legodest Rudolf ja saan.




Järgmisel hommikul tegime veel kiire sõidu Mount Loftyle, kus on vaateplatvorm linnale ning selle ümbrusele. Pärast seda sõitsime edasi Melborune-i poole. Teele jäi veel Mount Gambieri linnake Umphertson Sinkhole-i ja Blue Lake-iga. 






Lõpuks sõitsime veel samal päeval edasi järgmisesse osariiki, Victoriasse. Meie jaoks olid Lõuna-Austraalia teed reisi ühed kõige igavamad. Kuigi Adelaide-s ja selle ümbruses on palju rohkem teha, kui keegi arvata võiks, siis midagi erilist ja meeleolukat me enda jaoks ei leidnud. Muidugi ma tahaks kunagi kindlasti tagasi minna ja külastada Kangaroo Islandit.

Ma kirjutan reisi teisest poolest eraldi, sest muidu mul kulub liiga kaua aega nende postitustega ning nad venivad kohutavalt pikaks. Seda postitust olen ma kirjutanud umbes kolm nädalat, sest me tegelikult ikka veel reisime. Seega järgmises postituses jätkan sealt, kust praegu pooleli jäin. Lõuna-Austraaliast Victoriasse sõidu viimased kilomeetrid olid nagu sõidaks loomaaias ning me nägime esimest korda vabas looduses koaalat. Sellest kirjutan juba peatselt.

Comments

Popular posts from this blog

Ikka veel sõidame

Austraalias õppimisest ja õpilasviisast

Austraaliasse õppima??

Hüvasti Casella, tere 12-tunnised öövahetused puuvillas